Vaktsineerimise kasulikkus kogukonnale

Vaktsineerimine kaitseb vaktsineerituid ja neid ümbritsevaid isikuid, kes on haiguste suhtes vastuvõtlikud, vähendades haiguste leviku riski pereliikmete, kooli- või töökaaslaste, sõprade, naabrite ja muude kogukonna liikmete seas.

Kui teatud populatsioonis on piisavalt palju inimesi immuunsed konkreetse nakkushaiguse vastu, on ebatõenäoline, et see haigus leviks inimeselt inimesele. Seda nähtust nimetatakse kogukonnaimmuunsuseks ehk rühmaimmuunsuseks.

Seega kaitsevad vaktsiinid kaudselt isikuid, kes on haiguse suhtes vastuvõtlikud. Need on imikud, lapsed, eakad, nõrga immuunsüsteemiga inimesed, vähipatsiendid ja inimesed, keda ei saa meditsiiniliste vastunäidustuste tõttu vaktsineerida.

Seega on inimestele, keda ei saa vaktsineerida (nt seetõttu, et nad on liiga noored või allergilised vaktsiini koostisosade suhtes), kasulik, kui muud inimesed on vaktsineeritud, sest haigus ei saa kogukonnas enam kergesti levida.

Näiteks leetritevastase immuunsuse tagamiseks soovitavad rahvaterviseasutused, et 95% populatsioonist peab olema vaktsineeritud leetritevastase vaktsiini (MMR-vaktsiin, mis kaitseb leetrite, mumpsi ja punetiste vastu) kahe annusega.

Sellegipoolest ei saa inimesed loota kogukonnaimmuunsusele teatud infektsioonihaiguste korral. Näiteks võib teetanuse saada argivigastuste kaudu, sealhulgas koera- või kassihammustusega. Vaktsineerimine on ainuke viis tagada vahetu kaitse teetanuse vastu.

Lisaks aitavad immuniseerimiskavad vähendada inimeste ja riikide haiguspõhist sotsiaalset, psühholoogilist ja rahalist koormust, vähendades survet tervishoiule ja sotsiaalhoolduse süsteemidele ning võimaldades inimestel osaleda tootlikus tegevuses, näiteks hariduses või tööhõives.